Tšintšiljade näituse kokkuvõte 2012 sügis

Foto: Elise Volens

Tartu Messikeskuses toimus 07.-08.12.2012 järjekordne põnev mess, mis oli seekord orienteeritud elukvaliteedi tõstmisele ning ökomajanduse propageerimisele. Nimetatud valdkond tundub inimestele korda minevat, sest rahvast oli kui murdu ning nii mõnegi eksponaadi krõbe hind ei takistanud rahakotiraudade avanemist. Lisaks lugematutele müügilettidele, esmakordselt esitlusel olevatele gurmeetoitudele ning taluloomi tutvustavale aedikule, toimus messi raames, karusloomakasvatajatele kõige olulisemas telgis, EKAÜ sügisene küülikute – ning tšintšiljade näitus. Küülikud võtsid positsioonid sisse reedel ning tšintšiljad laupäeval, kellaaegadel 11:00 – 18:00.

Ettevõtmise võib lugeda õnnestunuks. Lisaks loomakeste eksponeerimisele ning hindamisele oli karusloomade telgis esindatud ka EKAÜ liikmete menukas käsitöömüügilett. Uudishimulisi jätkus Messikeskuse avamismomendist kuni sulgemishetkeni ning nii mõnelgi jäi idanema mõttetera, et võiks sellise toreda karvapalli endale lemmikuks võtta. Selle tarvis vajalike kontaktide ning infomaterjalide saamine oli telgis kenasti võimaldatud. Ka kõigi huviliste küsimused said vastuse ja neid oli hulgim, sest esimese hooga pakuti, et tegemist on tuhkru, rasvunud karvase merisea või lausa pehmeokkaliseks aretatud siiliga. Inimese fantaasi on ju piiritu.

Tšintšiljade näitusel olid loomad esindatud kõigis vanuse- ja sugugruppides. Osa võttis 7 kasvatajat 59 loomaga. Parim loom kogus koguni 76 punkti ning kuulus isasloomade gruppi, kus kohati oli võistlus lausa tasavägine. Siiski said parimatest parimad valitud ning pärjatud diplomite ning auhinnaplaatidega. Ärateenituid premeeriti tänutäheks ettevõtmisesse panustamise eest magusama kraamiga. Valitses kokkuhoidlik, abivalmis ning rõõmus õhkkond.

Hea tõdeda, et loomade kõhualuste kollakus, hallikus pole levinud probleemiks, pigem esineb läbi näituste üksikjuhtumeid. Küll aga oli kollaseid lõuaaluseid, mis siis näitab, et söögitopsi ümbrus pole just kõige puhtam. Tähelepanu farmi hügieenile! Mõnel looma oli ka veidi pikemat karva, kuid mitte nii tihedalt ja nii pikka, et seda probleemiks saaks lugeda, kuid jälle – valvel tuleb olla. Selline loom küll põhikarja võtta, kuid valida nö lühikarvaline paariline. Endiselt jagunevad loomad kahte leeri: 1.väikesed, kes on tumedama karvaga 2. suured volaskid, kes heledamaga. Leidus ka hambumisprobleemiga loom – seda näitas silmade vesisus ning märg karv suu ümbruses. Teatud loomad, mis oli selgesti nähtav, olid saanud vähe liivatamist või siis on see liiv olnud heinekõrte, pabulatega saastunud või rasu niivõrd täis juba imanud, et ei suuda looma karvadest enam rasva endasse imada (vajalik aeg-ajalt liiv täiesti uue vastu välja vahetada). Seda näitasid lõhed, jooned loomade karvastikus. NIPP – valmistuda aegsasti näituse jaoks ning loomadele liivavanni võtmist võimaldada, KUID päev- paar enne näitust neid sinna enam mitte lasta – saputavad selle aja jooksul liivaterad, -tolmu karvastikust välja, mis siis tundub säravam ja puhtam.

Hea näitena koorus välja näitustel osalemise olulisus ning kasulikkus – tase oli tugev nagu alati, kuid üldmulje viitas üleüldisele helenemisele emasloomade gruppides. Momendil pole veel hullu lahti midagi, kuid just see ongi see hetk, mil potentsiaalse probleemiga tegelema hakata, et ta tõsisemaks probleemiks, mille likviderimine ju kordades raskem, ei saakski kujuneda. Ehk võib põhjuse leida selles, et keskendudes teiste näitajate parendamisele,(mõningad aastad oli ju värvuspuhtus murelapse rollis) on jäetud tumedusetase veidi tahaplaanile. Teada-tuntud tõde on aga see, et kui teadlikult, sihilikult ei vali karja tumedaid loomi, toimub iseeneselik helenemine. Sellised kasulikke tähelepanekuid oli veel mitmeid ja mitmeid, nii et kõigil näitusel osalenutel on hea neid punkte silmas pidades enda farmis tegutsema hakata.

Lahtiseletus hindamisel tehtud märkuse (iluviga) kohta. Mõnele võis see ehk arusaamatuks jääda või looma põhikarja valimisel eksitavaks saada. Panen kirja täpselt nii, kuidas õpetas Taani litsenseeritud tšintšiljade kohtunik Alice – ei tohi segamini ajada omavahel head aretuslooma ning head näituselooma, sest need ei pruugi alati ühtida. Lahti seletades – näituseloomal, kes pürgib auhinnalisele kohale, ei tohi esineda iluvigu, nagu näiteks näritud kõrvad, saba või kõrvalestadel „muhukesed, täpikesed“, mis on tekkinud näiteks pügaraigi läbipõdemisel; õnnetuse tagajärjel väljatorgatud silm vms. Samas, selline loom võib olla aga ideaalne aretusloom, sest need tegurid pole geneetiliseltpäritavad ning seetõttu ei alanda mingil määral looma aretusväärtust. Nii et aretusväärtuse poolest on ta esikohal, kuid näitusel mitte. Seetõttu on vajalik näitustel käinud loomade seast põhikarja loomi valides mitte alati saavutatud koha järgi otsustada, vaid oluliseks pidada ka muid näitajaid. Veidi selgitamist vajab ka karvavea, -pikkuse, joonte või kõhu eest antud miinuspunkt. Ka see vähendab kvaliteeti ja loomade paremusjärjestuse määrab ühesuguse punkti summaga loomade puhul just see antud miinuspunkt.

Päeva jooksul jagasid kasvatajad omakeskis tšintšiljade kasvatamis-, aretamisalast infot, uudiseid ning vesteldi niisama kellel-kuidas-läinud teemadel.

Kokkuvõtteks – tublid olid nii tšintšiljad, nende peremehed kui ka niisama asjahuvilised.

„Pikkade silmadega“ jääme järgmist näitust ootama!

Kerttu Trahv

 

 

http://www.efba.ee/wp-content/themes/inkdrop_single

Login

Lost your password?